Häbi on kohe seda postitust alustada.
Kes mind rohkem teab, on ilmselt kuulnud, et Jaapani päritolu auto pole ikka päris see õige. Vähemalt ma arvasin nii umbes 10 aastat tagasi. Eks ma suures plaanis olen endiselt seda meelt, väikeste eranditega.
Ajajooksul olen kasvanud ja õppinud hindama klassikuid. Ehk kõik autod, mis on toodetud enne 2000. Eks ma ühele ja teisele olin oma mõtetest ka rääkinud, et peaks ikka mõned uhkemad "japoonetsid" omale ostma, igal õigel petrolheadil peaks olema koht selliste mudelite jaoks riiulis.
Noh, ja nii ma seda ostu ikka koguaeg edasi lükkasin, et küll kunagi ühel heal päeval...
Ja siis tuli mul mõned ajad tagasi selline päev, kus vanusele kerib ühe numbri juurde. Eero aga koos Margitiga oli kavatsus see kurjalt ära kasutada ja tegid mulle sellise üllatuse. Tuli endalegi pisut ootamatult, kuigi ma teadsin, et mingi salaplaani haudumine käib.
See roosa värv pidavat olema sobilik kere värvimiseks. Ma nüüd selles osas julgen kahelda, aga tõotasin pühalikult, et ma värvin vähemalt ühe detaili selle värviga ära. Keeruline, aga ideid on...
No ja siis ma sattusin hoogu. Ei ole ju võimalik, et me piirdume riiulis ühe jaapanlasega. Kuna mul oli "to buy" listis 3 sõiduautot jaapani päritoluga, siis otsustasin selle listi kohe kiirelt ammendada. Tulemus umbestäpselt selline.
Ma siiralt loodan, et need jäävad mu ainsateks jaapaniautodeks riiulil, samas ma lubasin endale kunagi, et ma ei osta ka ühtegi Lamborghinit, kuigi 1 on suisa valmis ehitatud tänaseks päevaks ja 2 ootavad oma järge...
Jube haigus on see mudelism, seda tahtsin ma nüüd selle jutu lõpetuseks öelda küll.
